Viimasel ajal olen kaotanud oma edumeele ja olen langenud vanade mängude juurde tagasi. Kõik tundub olema täpselt nii nagu oli ka eelmine kevade: valetamine teistele, et teisi õnnelikuna hoida. Kohati see tõesti lausa hirmutab. Jah, ma saan aru, et on kohti, kus on parem vaikida või rääkida mõni väike valge vale, kuid neid kohti on tekkinud meeletus koguses.
Kas või näiteks tuua töö. Ma ei ole seal õnnelik enam juba pikka aega olnud. Kohati on selles ka süüdi raha asjad. Mu palk on täitsa viisakas, kuid probleem on rohkem selles, et ma ei jõua niipalju tunde teha, et ka kuu alguses tuleks normaalse suurusega palk. pean ütlema, et 150 euroga kuus on ikka väga keeruline ära elada. Ja töökoda on vaid seitsmeni lahti ning ülemus ei luba mul nädalavahetusel rohkem tunde teha ka: ma võin tööl käi vaid nii, kuidas töökoda on lahti. Ma ei ole sellest kõigest sõnagi ülemusele maininud, et ma olen õnnetu või sellest, et ma otsin endale aktiivselt teist töökohta.
Teiseks murekohaks on kool. Ma lasen viimasel ajal niipalju loenguid üle, et minu kui musterõpilase kohta on see lausa jube vaatepilt. Lisaks ma valetan kõigile, kus ma sel ajal olin: perekonnale ja neile, kellega ma koos elan, et ma olin koolis, koolikaaslastele ja õppejõududele, et oli tööl.
Samal ajal ma tunnen, et kogu see jama hakkab vaikselt üle viskama. Ma otsin koguaeg võimalusi, kuidas hallist argipäevast põgeneda. Olgu see kas või nädala sees välja minek, et võtta mõned õlled. Ei, seda kartust mul õnneks, ei ole, et muutuksin alkohoolikuks. Kuna prekonnas on mõlemast poolest see geen sees, siis ma jälgin seda päris tõsiselt.
Ja jällegi ma ootan seda imelist inimest, kes tiriks mind sellest koledast august välja. Ma ei soovi mitte midagi enamat kui seda, et Doktor oleks Eestis tagasi. Kahjuks selleni on veel tervelt kolm kuud aega.
No comments:
Post a Comment