Probleem, millega ma viimasel ajal olen kokku puutunud on, minu korterikaaslaste viis mu unistusi ja eesmärke maha teha. Seda kõike stiilis "sa nii või naa ei saa sellega hakkama" või "su ideed on vaid tühjad unistused, mis kunagi ei täitu". Njah, seda ma oleks uskunud veel mõned aastad tagasi, siis kui õppisin gümnaasiumis ja seetõttu oli võimaluste hulk ka väiksem. Kohati ka oli usk iseendasse väiksem kui nüüd. Aga ülikooli raskus on kõvasti turgutanud.
Nimelt minu lähedasemaks unistuseks on järgmise kursuse kevadsemestril minna Erasmusega maailmaa avastama ja algseks ideeks on alustada Stockholmi KTH'st(lihtsamas keeles on tegu Stockholmi tehnikaülikooliga). Aga see kõik on vaid võimalik kahel tingimuse: mu keskmine hinne on tõesti 3,5 või kõrgem ja stipendiumi saamine.
Miks just Rootsi? Ühelt poolt ma leian, et tegu on riigiga, kellet on midagi IT alal õppida ja teine põhjus on rohkem isiklikku laadi. Nimelt eelmine semester käis seal end täiendamas Doktor. Ma olen üsna kindel, et tal on selle kohaga juba bromance käimas. Igatahes ta on juba valdanud soovi sinna tagasi minna. Ja mis oleks veel romantilisem kui võõras riigis koos Doktoriga olla? Sõrmed risti, et tal ei teki suuremat armastust Kanadaga, kuhu ta paari nädala pärast pooleks aastaks põgeneb.
Kuid ta arvas, et minu soovid on realistlikud ning toetab neid 100%. Teoreetiku ja Blondi kohta ütles ta nii, et mõlemad on ülikooli dropoutid ning seoses sellega on ka nende unistused purunenud. Lisaks on konks ka selles, et ma olen ainuke enda korterist, kes teab kuhu tahab pürgida.
Ilusaid unistusi ja nende täitmist ka teile, kamraadid!
No comments:
Post a Comment