Seitse aastat tagasi?

Sellest on möödas täpselt kaks päeva, kui Gamer suudles mind. Ja ma hakkan juba vaikselt lolliks minema... Ma tunnen nagu ma oleksin "Vampiiri päevikute" peategelane Elena Gilbert ning Back-up oleks Stefan ja Gamer oleks Damon. See tundub isegi rohkem twist up kui vahepealne asi Armastajaga.

See kõik tegelt sööb mind päris hullusti seest poolt ja kui ma ei suuda kiiresti otsustada, it will mess me up pretty good. Ma juba täna avastasin, et vaikselt ma olen hakanud emotsioone maha keerama. Selle lõpp tulemuseks oleks täiesti emotsioonitu mina. Seitse aastat tagasi ma tegin seda. Sel hetkel küll muudel põhjustel, kuid ma mäletan kui raske oli jälle neid tagasi saada. Seekord ma pole enam nii kindel, kas ma üldse suudaksin neid tagasi saada. See on küll tore, kui oleks kusagil selliste asjade jaoks lüliti, kuid mitte minu puhul. Arvatvasti ma hakkaksin seda liiga tihti kasutama ja selle võimu ära kasutama.

Ahjaa, üks asi veel. Gamer ütles eile, et tal on plaanis mu süda varastada, kuid miks see tundub nagu ta juba mängiks minuga. Ta meeldib mulle nii kuradima palju, kuid ma tean juba ette, et ma saan seal haiget. Samas jällegi, siis kui Doktoriga me hakkasime alguses liini ajama teadsin ma, et tema ära minek saab olema valus. Ma ikkagi võtsin selle riski ja lõpuks polnud mitte midagi hullu.

Aga Gamer on hoopis midagi muud... Siiamaani kõgiga, kellega olen rääkinud, on mulle viltu vaadanud, et ta üldse meeldib. Ma peaks vist minema sellest G'ga rääkima, kuna G teab Gamerit aastaid ja tema on võib-olla kõige parem valgustaja.

Võib-olla peakski Gameri valima.... Ma ju ei taha mitte midagi tõsist ja Back-up tahab mingit igavesti kestvat suhet. Ma ei tea, miks ma üldse tegin talle selle ettepaneku. Ou yeah, he was there when i needed somebody. Ja siinkohal ma tõsiselt mõtlen, et oleks parem kui mu emotsioonid oleks välja lülitatud. It would be so much easier...

God same us all....

When everything goes sideways

Ma ei tea, kas see vastab tõele, aga viimasel ajal tundub Woodstock ikka väga ära neetud kohana. Esiteks aastavahetus ja nüüd.... welp, ma suutsin järjekordse seebika kokku keerata.
Ehk siis eile õhtul javascript ajas mul juhtme nii kokku, et ma otsustasin minna Woodsi jooma ja vahelduseks olla ka sotsiaalne. Ofc liikus sinna ka Gamer..

Siia vahepeale peaks ära rääkima selle, mis värg temaga üldse on. Pärast karakteri kirjutamist ta tuli küsima, et mis värk minu ja Back-up Bf''iga on. Sadly see oli esimene vihje selle poole, et ma talle meeldin. Ta pole just selline inimene, kes oma nina teiste inimeste asjadesse topiks. sealt jäi üles küsimus, et mis värk on. Lisaks neil mõlemal on ajalugu sellega, et Gamer kipub magama Back-up'i neidudega. It's past all over again.

So abot last night... Kõige pealt koorus kusagil välja torkimismäng, mida siis sa mingi aeg mängitud ja siis ta leidis, et mu käsi võiks kinni hoida ja mitte neid lahti lasta. Ta jättis omad käed liiga kauaks minu omadele ja see andis mulle uusi ideid. Yeah, ma kippusin edaspidi temaga ka flirtima.... god i'm horrible horrible persion. Lõpuks kõik kadusid riburadapidi koju ära and we were the only ones there. niisiis mul tekkis tore võimalus küsima, et mis värk on. Ma pole veel näinud inimest, kes niimoodi veidredaks ja üritaks  midagi ignoreerida. Lõpuks ta tunnistas, et yeah, he has hots for me too.  Järgmised kaks tundi me mängisime mäng "who would make a move first". Ja ta on nii kuradima hea suudleja. Selleks hetkeks kaob kogu muu maailm ja seal on ainult meie kaks. Ou god...

Hommikul, kui ma üles ärkasin, tabas midn täielik FTW moment. Was it for real or i was too drunk and i imagined things. Päris kiiresti ta suutis mind veenda, et eilne õhtu/öö tõesti oli nii nagu ma mäletan.  Ja karakteri lõpuni kirjutamisest ei tulnud väga mitte midagi välja. Esiteks põdesime me mõlemad pohmelli(Woodi uksest me astusime 5:30 alles välja niiet) ja teiseks... we really couldn't keep our hands off each other...

Kõige hullem asi selle juures on see, et ma ikka olen poolsuhtes oma Back-up'iga ja ma ei taha üldse talle haiget teha. Ma ise veensin teda "all in'i". May god have mercy on me.

Kurb lugu back-up boyfriendist

Selleks, et seda lugu alustada, tuleb tagasi suunduda lausa neli aastat, millal ma temaga kohtusi. See oli veel aeg, kus ma alles leidsin endale sõpru ja üritasin iga hinna eest oma pimedast toast välja ronida. See tähendas WoW'i seltskonnaga pikemat hängimist ja gildi kokkutulekuid.

Üks nendest sattus aastavahetusele, mida veetsime siis Jäneda turismi talus. Seal sams sai sellele teemale ka algus pandud. Noormees ise tundus tore ja sel ajal ta mulle tõsiselt meeldis, kuid elul on kahjusk omad plaanid.

Ühelt poolt, miks meist pole kunagi asja saanud, on tema vajadus kohati rohkem kui kaheks nädalaks ära kaduda, mille jooskul siis mina suutsin endale juba uue silmarõõmu leida. Või siis mian rääkisin sellest, kuidas pärast just lõppenud suhet tahan ruumi saada ja siis gentelman nagu ta on tõmbas tagasi. Lõpuks muutus asi nii kageks, et ma ei näinud teda enam kui meest vaid rohkem nagu venda, ja minu raamatus on see kõige hullem.

Lõpuks mõni nädal tagasi leidsin, et ma vähelmalt võlgnen talle võimaluse "all in". Nüüd, welp, ma hakkan oma otsuses kahtlema. ärge must valesti aru saage, et tegelikkuses ta on imeline inimene ja ka voodis hea(kuigi ta on nii sõrmede kui suuga täiesti saamatu), kuid kahjuks mpean tõdema, et mul ei ole suurt usku sellesse, sest armumist ja armastust uuesti selle aja peale kasvatada on päris keeruline ja mina liiga kärsitu selles suhtes. Ja kõige kurvem asi selles osas on see, et teglikult ma mõngin nii ennast kui ka teda.

Ja kõike seda eelnevat ma avastasin eile õhtul, kui Gameriga sai uue rollimängjaoks käia minu tegelast kokku panemas. Ma avastasin ennast kõige meeldivamas vestluses ever. And then welp, something moved. Ma pole kunagi temast never ever nii mõelnud, eriti kuna ta on juba vist pea 10 aastat minust vanem ja teiseks, welp he's out of my league.

Mille kuradima pärast ma olen nii kuradima saamatu seoses meestega?

Vanade mängude juures tagasi

 Viimasel ajal olen kaotanud oma edumeele ja olen langenud vanade mängude juurde tagasi. Kõik tundub olema täpselt nii nagu oli ka eelmine kevade: valetamine teistele, et teisi õnnelikuna hoida. Kohati see tõesti lausa hirmutab. Jah, ma saan aru, et on kohti, kus on parem vaikida või rääkida mõni väike valge vale, kuid neid kohti on tekkinud meeletus koguses.

 Kas või näiteks tuua töö. Ma ei ole seal õnnelik enam juba pikka aega olnud. Kohati on selles ka süüdi raha asjad. Mu palk on täitsa viisakas, kuid probleem on rohkem selles, et ma ei jõua niipalju tunde teha, et ka kuu alguses tuleks normaalse suurusega palk. pean ütlema, et 150 euroga kuus on ikka väga keeruline ära elada. Ja töökoda on vaid seitsmeni lahti ning ülemus ei luba mul nädalavahetusel rohkem tunde teha ka: ma võin tööl käi vaid nii, kuidas töökoda on lahti.  Ma ei ole sellest kõigest sõnagi ülemusele maininud, et ma olen õnnetu või sellest, et ma otsin endale aktiivselt teist töökohta.
Teiseks murekohaks on kool. Ma lasen viimasel ajal niipalju loenguid üle, et minu kui musterõpilase kohta on see lausa jube vaatepilt. Lisaks ma valetan kõigile, kus ma sel ajal olin: perekonnale ja neile, kellega ma koos elan, et ma olin koolis, koolikaaslastele ja õppejõududele, et oli tööl.

Samal ajal ma tunnen, et kogu see jama hakkab vaikselt üle viskama. Ma otsin koguaeg võimalusi, kuidas hallist argipäevast põgeneda. Olgu see kas või nädala sees välja minek, et võtta mõned õlled. Ei, seda kartust mul õnneks, ei ole, et muutuksin alkohoolikuks. Kuna prekonnas on mõlemast poolest see geen sees, siis ma jälgin seda päris tõsiselt.

Ja jällegi ma ootan seda imelist inimest, kes tiriks mind sellest koledast august välja. Ma ei soovi mitte midagi enamat kui seda, et Doktor oleks Eestis tagasi. Kahjuks selleni on veel tervelt kolm kuud aega.